Juhendid ja dokumendid

Üliõpilane pöördub juhendaja ja teema leidmiseks hiljemalt kolmanda õppeaasta septembri alguses, aga soovitavalt märksa varem kas 1) otse potentsiaalse juhendaja poole või eelnevalt ka 2) osakonna õppekorralduse spetsialisti või 3) õppetooli juhataja poole, saamaks nõuandeid võimalike juhendajate osas. Juhendajaks võib olla TÜ zooloogia osakonna (loodusressursside õppetoolis ka Eesti Mereinstituudi või õppetooli juhataja nõusolekul botaanika osakonna) õppejõud, teadur või doktorant. Vajadusel ja õppetooli juhataja heakskiidul võib kaasata kaasjuhendaja väljastpoolt osakonda. Väga soovitav on eelnevalt põhjalikult tutvuda osakonna õppetoolide ja töörühmade kodulehekülgedega, kust on leida informatsiooni potentsiaalsete juhendajate ning nende uurimistemaatika kohta, ning õppetoolides pakutavate vabade lõputöö teemadega. Kui üliõpilane soovib õpinguid jätkata magistrantuuris, on vestluses potentsiaalse juhendajaga oluline välja selgitada, kas viimane oleks bakalaureusetöö õnnestumise korral huvitatud jätkama koostööd ka magistritöö juhendamisel. Kui üliõpilase sihiks on kandideerida pärast magistrantuuri lõpetamist doktorantuuri, on töörühma valikul mõistlik silmas pidada ka seda perspektiivi.

Juhendaja pakub üliõpilasele välja bakalaureusetöö teema, arvestades seejuures nii enda (või töörühma) teadustöö vajadusi ja võimalusi  kui ka (soovitavalt) üliõpilase eeldusi, kalduvusi ja huve. Juhendaja vastutab selle eest, et pakutud teemal oleks võimalik kirjutada nõuetekohase tasemega bakalaureusetöö ning et selle koostamine annaks üliõpilasele võimaluse oluliseks erialaseks arenguks. Juhendaja nõustab üliõpilast kirjanduse hankimisel ning töö kavandamisel ja kirjutamisel. Kui töö eeldab originaalandmete kogumist, suunab juhendaja üliõpilast ka uurimistöö planeerimisel ja läbiviimisel ning tulemuste analüüsil. Juhendajal on õigus seada juhendatavale tähtaegu ja muul viisil kontrollida töö edenemist. Kui töö ei laabu, on nii juhendajal kui üliõpilasel õigus koostööst loobuda. Viimasel juhul leiab üliõpilane endale uue juhendaja või erandjuhul võib osakonna juhataja lubada üliõpilasel esitada töö kaitsmisele ilma ametliku juhendajata.

Õppetooli juhatajal on õigus jälgida bakalaureusetöö edenemist ning pärida ses osas aru nii üliõpilaselt kui juhendajalt.

Juhendaja ja teema kinnitamine

Üliõpilane koos juhendajaga  täidavad ja allkirjastavad  Bakalaureusetöö juhendamise kokkuleppe vormi ja esitavad selle allkirjastamiseks õppetooli juhatajale. Täidetud ja kõigi osapoolte poolt allkirjastatud vormi alusel registreerib õppekorralduse spetsialist juhendaja ja teema ÕIS-is hiljemalt 30. septembril.

Siit leiad bakalaureusetöö juhendamise kokkuleppe vormi 

Üliõpilasel tuleb juba teema kinnitamise ajal, enne töö koostamise alustamist lugeda väga, väga tähelepanelikult käesolevat juhendit, aga lisaks ka loodus- ja täppisteaduste valdkonna lõputööde nõudeid. Siinne osakonna juhend on viimasega kooskõlas, kuid sisaldab väga palju täpsustusi ja täiendusi, mis tulenevad meie eriala spetsiifikast ja traditsioonidest. Mitte mingil juhul ärge lootke üksnes juhendajalt saadud suunistele ega võtke koostamise/vormistamise aluseks varasematel aastatel kaitstuid lõputöid! Kogemus näitab, et mõnigi kord ei ole juhendajad ise enam täielikult kursis praegu kehtivate nõuetega ja lähtuvad vananenud traditsioonidest. Varem kaitstud töödes (isegi kõrge hinde saanutes) on aga tihti tõsiseid vormistuslikke möödalaskmisi. Tekstiroboti kasutamisel tuleb tingimata juhinduda Tartu Ülikooli suunistest. 

NB! Käesolevasse soovitusse kergekäeline suhtumine või selle ignoreerimine on nii mõnelegi üliõpilasele põhjustanud lõputöö esitamise või kaitsmise faasis ootamatuid, ebameeldivaid või isegi dramaatilisi kogemusi, mis halvemal juhul on tähendanud õppeastme lõpetamise edasi lükkumist aasta võrra. Pidage meeles, et lõplik vastutus lõputöö nõuete täitmise eest lasub üliõpilasel endal, mitte juhendajal või kellelgi teisel.

Bakalaureusetöö olemus

Üldjuhul kujutab bakalaureusetöö endast erialakirjandusele tuginevat eestikeelset teadusliku ülevaateartikli formaadis teksti. Õppetooli juhataja kirjalikul nõusolekul (e-kirja kujul) võib bakalaureusetööna esitada ka originaalandmetel põhineva uurimuse. Nõusoleku peavad üliõpilane ja juhendaja üheskoos taotlema vähemalt kolm kuud enne lõputöö esitamist. Igal juhul on soovitav ja  tervitatav, et üliõpilased alustavad ka praktilise tööga juba bakalaureuseastmes, kuid kogutud andmed on sageli mõttekas esitada alles magistritöös.

Käesolev juhend sätestab osakonnas kehtivad üldised põhimõtted. Osakonna allüksustes (õppetoolides, töörühmades) võidakse kehtestada täpsustavaid,  põhjalikumaid või erialaspetsiifilisi lisanõudeid, kuid need ei tohi olla käesolevaga vastuolus. Madalama taseme juhendid võivad siiski välistada variante, mis on käesolevas juhendis alternatiivsetena esitatud.

Bakalaureusetöö sisu ja struktuur

1. Kirjandusel põhinev bakalaureusetöö

Üliõpilane võib kirjutada kirjanduse põhjal ülevaateartikli teaduslikust (sh metodoloogilisest, rakenduslikust) probleemist. Teema valikul ja töö koostamisel tuleb pidada silmas, et bakalaureusetöö sisu peab olema kooskõlas üliõpilase õppekava eesmärkidega ja väljendama vastava õppekava läbimisel omandatud erialast asjatundlikkust. Nii näiteks ei kvalifitseeru bioloogiaalase bakalaureusetööna põhjalikki ülevaade mingi metoodika füüsikalistest või tehnilistest detailidest ega ka näiteks mingi loomaliigi poolt inimesele põhjustatud kasu või kahju majanduslikest, sotsiaalsetest või meditsiinilistest aspektidest, kui selles puudub ilmne bioloogiline komponent: milliseid bioloogilisi probleeme saab selle metoodikaga uurida, milliseid uuritavate organismide ja nende elukeskkonna bioloogilisi/ökoloogilisi iseärasusi tuleb majanduskahju hindamisel arvestada jne.

Bakalaureusetöös ei tohi olla  plagiaati, st olemasolevate tekstide otsest kopeerimist. Nii ei ole lubatud töösse lülitada üldjuhul pikemaid kui paarilauselisi fragmente varem avaldatud tekstidest ja peatükkide sisuline struktuur ei tohi otseselt kopeerida ühegi kasutatud allika struktuuri. Hea bakalaureusetöö kirjutatakse  üldstruktuuri ja loogika mõttes “omast peast”, mitte jupikaupa kusagilt maha. Suutmaks omast peast kirjutada, tuleb asi enne kirjutama hakkamist endale piisavalt selgeks teha. 

Hea bakalaureusetöö vastab lisaks veel kahele alljärgnevalt esitatud nõudele.

Esimene nõue. Ülevaade on probleemikeskne - ei esitata üldteada teavet uuritava biosüsteemi (geeni, raku, liigi, koosluse jms), meetodi vms. kohta õpikuteksti stiilis (“looduses on asjad nii”), vaid pigem iseloomustatakse asjaomase teaduse hetkeseisu. Teisisõnu, töös tuleb selgitada, millised on/olid probleemid (lahendamist ootavad teaduslikud küsimused) käsitletavas valdkonnas, millistele neist küsimusist on leitud üldaktsepteeritud vastused, mille üle vaieldakse ning mis pole veel üldse teada. Bakalaureusetöös käsitletavad probleemid peavad olema aktuaalsed, kuid aktuaalsus võib piirduda kitsalt erialaspetsiifilise või kohaliku tasandiga  – probleemiks võib olla ka näiteks muti esinemine Saaremaal. Nõutav on siiski oskus paigutada ka kitsam teema laiemasse konteksti: selline kontekst peab olema esitatud töö sissejuhatuses ja arutelus ning asjakohase laiema väitluse oskust eeldatakse üliõpilaselt ka töö kaitsmisel. Eriti hoolsalt tuleb laiendatavuse nõuet jälgida ühtainsat liiki või spetsiifilist hüpoteesi käsitlevates töödes. Ühe loomaliigiga seotud probleemile pühendatud bakalaureusetöö viitestik ei tohi kindlasti piirduda vaid seda liiki käsitlevate teadustööde refereerimisega, vajalik on esitada lühikegi ülevaade sama probleemi uurimisest teistel liikidel.

Teine nõue. Ka ülevaateartiklina kirjutatud bakalaureusetöö ei ole pelgalt referaat: töös tuleb otsida vastuseid küsimus(t)ele. Heas bakalaureusetöös jõuab üliõpilane omapoolsete järeldusteni, mida pole refereeritud töödest valmis kujul leida. Nii näiteks on üheks asjalikuks võimaluseks sünteesida avaldatud üksikuurimusi ning selgitada, kui suur osa neist toetab mingit hüpoteesi ning kui palju töid räägib sellele vastu. Igati asjalikuks võimaluseks on ka välja pakkuda oma nägemus sellest, mida valdkonna probleemide edasise lahendamise huvides tegema peaks.

Kirjandusel põhineva bakalaureusetöö struktuuris on tingimata vajalikeks osadeks a) sissejuhatus,  b) sisulised peatükid, c) kokkuvõte ja d) kasutatud kirjandus. Sissejuhatuses kirjeldatakse kõigepealt valdkonda, millesse töö kuulub: selgitatakse valdkonna tähtsust laiemas kontekstis ning tutvustatakse valdkonnas seni lahendamata üldisemaid probleeme. Seejärel formuleeritakse küsimus(ed), millele vastamine on käesoleva bakalaureusetöö eesmärk ning ka põhjendatakse töö konkreetsete eesmärkide valikut. Sisulistes peatükkides esitatakse teemakohase kirjanduse ülevaade ja arutelu, st autori omapoolne süntees ja järeldused refereeritust. Kokkuvõttes võetakse lühidalt kokku tähtsaim nii sissejuhatusest kui ka sisulistest peatükkidest ning vastatakse sissejuhatuses püstitatud küsimus(t)ele. Kokkuvõttes ei esitata midagi uut, st selliseid andmeid, väiteid ega mõtteid, mida töö põhiosast leida pole. Tänuavaldustes tänatakse töö valmimisele kaasa aidanud inimesi.

Soovitatav (kuid mitte tingimata kohustuslik) on Materjali ja meetodite peatükk, kus kirjeldatakse lühidalt kirjanduse otsingute ja valiku põhimõtteid, otsingutes kasutatud peamisi andmebaase, märksõnu, töös kasutatud algallikate hulka ja iseloomu, sortimise ja analüüsimise meetodeid jms. Samuti soovitatav, kuigi mitte kohustuslik, on Järelduste peatükk, kus sisulistes peatükkides kajastatu üldistusena formuleeritakse töö olulisimad järeldused.

Kirjandusel põhineva bakalaureusetöö normmaht on üldjuhul 20-30 läbi töötatud üksikuurimust, arvestusega umbes 6-12 lk igaüks. Lõplikult vormistatud töös peaks lisaks tiitellehele, sisukorrale, kirjanduse loetelule, joonistele ja lisadele olema 20-30 lk sisulist teksti. Olulised ja põhjendatud hälbed siintoodud normidest peavad olema kooskõlastatud õppetooli juhatajaga.

2. Originaalandmetel põhinev bakalaureusetöö

Selle formaadi valinud (ja selleks loa saanud, vt ülal) üliõpilane esitab töö, mis põhineb tema enda kogutud ja/või analüüsitud empiirilisel andmestikul (kõne alla võib tulla ka  varem avaldatud tulemuste üldistav kvantitatiivne analüüs  - metaanalüüs - või modelleerimisel põhinev töö). Sellise formaadi puhul tuleb järgida oma kitsama eriala traditsioone teadusartikli vormistamisel. Siiski peab niisuguse bakalaureusetöö ülevaateosa olema  mahukam, kui see üksikuurimusi kajastavate artiklite (case study) puhul enamasti kombeks on: lehekülgede arvu poolest peaks ülevaateosa maht olema vähemalt 50% kirjandusel põhineva bakalaureusetöö normmahust (vt eespool), kusjuures kirjandust peab olema loetud ligilähedaselt samas mahus, mis on normiks kirjandusel põhineva töö puhulgi. See ülevaade ei tohiks piirduda ainult ühe kitsa probleemi või uurimisobjekti kirjeldamisega, vaid peab andma originaaluuringule laiema teoreetilise või praktilise tausta ja tähenduse. Ülevaateosa võib vormistada kas tavapärasest (st võrreldes teadusartikliga) pikema sissejuhatusena  või eraldi peatükina  sissejuhatuse ja materjali ja meetodeid kirjeldava osa vahel.

Sissejuhatus. Siin kirjeldatakse asjaomast teadussuunda üldisemalt, räägitakse hiljutistest arengutest ning (NB!) seni lahendamata teaduslikest (või ka rakenduslikest) probleemidest (need peavad kindlasti olema palju üldisemad, kui käesolevas töös vastatud küsimused). Formuleeritakse küsimus(ed), millele käesolev töö vastab ning põhjendatakse konkreetse lahendatava probleemi ja objekti (rakuliin, liik, kooslus jms.) valikut.

Probleemi referatiivne ülevaade. Kui otsustati kirjandusel baseeruv ülevaateosa esitada eraldi peatükina, siis paigutatakse see siia. Peatükil võib olla ka teistsugune (sisuline) pealkiri.

Materjal ja meetodid. Kirjeldatakse 1) uurimistöö objekti, 2) töö metoodikat ja 3) andmeanalüüsi sellise täpsusega, et tööd oleks võimalik esitatu põhjal vajadusel korrata. Ei kirjeldata midagi sellist, mida uurimistöö käigus võib-olla samuti tehti/uuriti, kuid mida käesolevas bakalaureusetöös ei käsitleta. Materjali ja metoodika esitamisel on palju erialaspetsiifilisi nõudmisi ja traditsioone, millega tuleb ennast kurssi viia  õppetoolide juhendmaterjale kasutades ja/või juhendaja abiga. Materjali ja meetodite peatükist peab selgelt välja tulema ka see, mida konkreetselt tegi üliõpilane oma töö heaks ise ja mil määral  kasutas ta juhendaja, töörühma teiste liikmete või varasemate uurijate (kelle konkreetselt?) abi uurimismaterjali  kogumisel või analüüside/mõõtmiste läbiviimisel.

Tulemused. Esitatakse empiirilise töö “kuivad”, konstateerivas laadis tulemused kas ainult tekstina või (soovitatavalt) lisaks ka tabelite ja/või joonistena, mida on tekstis lakooniliselt kommenteeritud.

Arutelu. Formuleeritakse tulemustel põhinev sisuline vastus sissejuhatuses esitatud küsimus(t)ele. Arutletakse leitu tähtsuse üle laiemate teaduslike või rakenduslike probleemide valguses. Kui tulemusi võib tõlgendada erinevalt, tuleks esitada ka peamised alternatiivsed tõlgendusvõimalused. Võib võrrelda oma tulemusi teiste analoogiliste uurimistööde tulemustega ja arutleda  erinevuste ja nende põhjuste üle. Võib ka lühidalt peatuda uutel ideedel, mis töö käigus tekkisid: mida edasi uurida ja kuidas. Ei tohi esitada arutluskäike ja seisukohti, mis ei ole kuidagi seotud töö originaaltulemustega. Põhjendatud juhtudel võib osutuda mõistlikuks  tulemused ja arutelu ühendada üheks alapeatükiks.

Tänuavaldused. Tänatakse lühidalt töö valmimisele kaasa aidanud isikuid ja (kui asjakohane) tööd rahastanud/toetanud organisatsioone (koos vastavate grantide koodide ja grandihoidjate nimetamisega).  NB! Teadustöö on pea alati kollektiivne looming, mis eeldab häid ja püsivaid inimestevahelisi suhteid. Seepärast on tänu väärivate isikute ja organisatsioonide äramärkimine ning  selle stiil väga olulised aspektid  ja tänuavalduste osa kirjutamisse tuleks suhtuda sama tõsiselt nagu kõigisse muudessegi töö osadesse.

Kokkuvõte. Esitatakse lakoonilises stiilis tähtsaim sissejuhatusest, meetoditest, tulemustest ja arutelust (keskmiselt 1-2 lauset iga mainitud alljaotuse kohta). Ka kokkuvõttest peab vaevata selguma töös püstitatud küsimused (töö eesmärk) ja vastused neile, seda siis muidugi lisaks vastavalt sissejuhatusele ja arutelule, kus neist asjust räägitakse põhjalikult. Kokkuvõttes ei tohi olla  fakte ja ideid, mida töö eelnevates osades pole esitatud.

Teadusteksti koostamise üldised põhimõtted

Loogilise telje põhimõte. Teadustöö koosneb eelkõige küsimusest ja vastusest. Kõik muu esitatav peab olema küsimus-vastus teljega seotud ja sellele allutatud: asjassepuutumatut tuleb vältida.

Tasakaalustatuse põhimõte. Mingi asja arutamisele pühendatud teksti pikkus peaks üldjuhul olema ligikaudu võrdeline asja sisulise tähtsusega. Nii näiteks ei tohi meetodites väga pikalt jääda selgitama sekundaarse tähtsusega  metoodilist detaili (olgugi see keeruline) ja arutelus ei tohi kõrvaltulemused domineerida põhitulemuse üle.   

Tähtsuse järjekorra põhimõte. Tähtsamatest asjadest räägitakse kõigepealt ja alles hiljem vähemtähtsatest. Nii näiteks tuleb arutelus enne diskuteerida põhitulemuse üle ja alles siis (kui üldse) kõrvaltulemuste üle.

Hinnasildi põhimõte. Iga kirja pandud mõtte kohta peab üheselt selguma, kas see on 1) üldteada tõsiasi (õpikutarkus), 2) vaieldav seisukoht (koos viidetega, kes nii arvab), 3) autori seisukoht.

Üldised nõuded teadusteksti vormistamisele

Keelekasutus. Teadustekst kirjutatakse teaduslikus stiilis. See tähendab, et teksti kõik muud võimalikud voorused peavad olema allutatud mõtte edasiandmise loogilisele täpsusele ja selgusele, mittevajalikku tuleb vältida. Kasutada tuleb erialal juurdunud teaduslikke termineid, vältida tuleb ebaselgelt defineeritud mõisteid, slängi, põhjendamatut emotsionaalsust ja ilukirjanduslikke ambitsioone.

Lõik. Teadusteksti lõik olgu loogiline tervik: igale lõigule peaks olema võimalik mõttes sisukas pealkiri panna. Soovitavalt on lõigu esimene lause lõigu sisuliseks  kokkuvõtteks ega tohiks seega olla pikk ja keeruline (hea, kui mahub ühele reale). Ühelauseline lõik ei ole kombeks. Kui peatükk on jaotatud alapeatükkideks, peab iga lõik kuuluma mingisse alapeatükki (st keelatud on struktuuri sobimatud irdlõigud). Erandina on lubatud peatüki sissejuhatamine üldise eraldiseisva lõiguga, millele järgnevad nummerdatud alapeatükid.

Joonealused märkused ei kuulu loodusteadusliku teksti stiili juurde.

Viitamine. Teiste autorite töödest pärit tulemuste ja seisukohtade esitamisel viidatakse algallikale, näiteks nii: “Kassid on karvased (Jaakson 2014; Lepik, Põder 2015).” või “Jaakson (2014) ning Lepik ja Põder (2015) leidsid, et kassid on karvased”. NB! Niisugust meie lõputöödes kahjuks vahel esinevat viitamist, kus lause või lõigu lõppu pannakse punkt ja alles punkti järele sulgudesse viide ilma punktita, loodusteadustes ei kasutata!

Kasutatud kirjanduse loetelus töö lõpus esitatakse viidatud allikate täielikud bibliograafilised kirjed. Tekstis tehtud viitamised ja kirjanduse loendis olevad tööd peavad olema üksüheses vastavuses: kirjanduse loendis ei tohi olla tekstis viitamata töid ja vastupidi.

Viitamise stiil peab ühe  töö piires olema ühtne. Tuleb näiteks tähele panna, kas nime ja aastaarvu vahel on koma või mitte, kas kahe autori nime vahel on “ja” või “&”,  kas kahte ühistes sulgudes olevat viidet lahutab koma või semikoolon jms. Mitu viidet ühistes sulgudes järjestatakse kronoloogiliselt: kõige vanem kõige ees, sama aasta korral autorite tähestikulises järjekorras.

Kirjanduse loetelus on kirje stiili puhul oluline olla järjekindel mh järgnevas: komade ja punktide kasutamine autorite loendis;  kas autorite nimesid eraldab “ja”, &-märk või lihtsalt koma;  kas aastaarv on sulgudes või mitte; kas ajakirja nime ees on mõttekriips või mitte; kas ajakirjade nimetused lühendatakse või mitte. Enamasti ei esitata ajakirja vihikute (issue) numbreid, piisab köitest (volume) (st Nature 35: 78–80, mitte Nature 35(4):  78–80); kui seda siiski otsustatakse teha, tuleb ka siin olla järjekindel. Kirjanduse nimestik on kombeks kujundada hanging indent stiilis, st vastupidise taandreaga.

Kõigi (ka perekonnast kõrgemate) taksonite teaduslikud (ladinakeelsed) nimetused  esitatakse eestikeelses tekstis kaldkirjas. Kui ladinakeelne nimi on eestikeelse täpne vaste, pannakse see sulgudesse: “väike-kapsaliblikas (Pieris rapae)”. Seevastu kirjutame “kapsaliblikas Pieris cheiranthi” ilma sulgudeta, kuna Kanaari saarte liigil P. cheiranthi eestikeelset nime pole ning ladinakeelne nimi pole eestikeelse perekonnanime sünonüüm vaid laiendus: see täpsustab, millist nimelt kapsaliblikat on mõeldud. Kui järjest (ka tabelis) nimetatakse mitut sama perekonna liiki, on kombeks alates teisest mainimisest perekonna nimetus lühendada (nagu eespool tehtud).  

Tabelid ja joonised

Üldist.  Tabelil on pealkiri, joonisel on allkiri. Tabelite ja jooniste numeratsioon peab järgima nende tekstis mainimise järjekorda. Kõik graafilised elemendid, mis pole tabelid ega valemid (diagrammid, vaatlusala skeemid, katseseadme joonised, fotod vms), on joonised ja kuuluvad sellistena nummerdamisele. Lihtsalt kaunistavad joonised pole teadusteksti juures kombeks - ilupilti üldtuntud loomast artikli juurde ei panda. Nii tabeli kui joonise puhul  peab põhiteksti lugemata olema üldjoontes selge, mis seal kajastatud on.

Joonis. Kõik joonistel olevad sümbolid ja/või lühendid tuleb joonise allkirjas lahti seletada. Kõik joonise elemendid peavad olema selgelt loetavad. Vältida tuleb tühja ruumi joonistel, nii näiteks ei tohi kasutada mõttetult pikki arvtelgi. Telgedele ei tasu panna väärtusi mõttetult tihedalt (3 kuni 4 arvu sageli piisav).

Tabel. Teadusartikli tabelis on üldjuhul kolm rõhtjoont: päise peal ja all ning kõige all. Päise struktuur võib olla keerulisem, aga muid jooni tuleb vältida  (eriti püstjooni, st ristipidi vöödilised tabelid ei sobi teadusteksti). Tabelile sobib lisada allmärkusi (näiteks lühendite seletusi), kui oluline teave päisesse ära ei mahu.

Erinõuded bakalaureusetöö vormistamisele

Teksti kujundus. Töö trükitakse A4  formaadis paberile reavahega 1,5. Tekst trükitakse lehtede mõlemale küljele, kusjuures tiitellehe tagumine pool jäägu tühjaks. Eelistatud font on Times Roman 12 pt.  Köidetavasse serva jäetakse 3 cm ruumi. Igat suuremat peatükki tuleb alustada uuelt lehelt. Vältida tuleb olukordi, kus lehele jääb vaid mõni rida, selle vastu aitab tekstivälja suuruse ja/või reavahe täpne seadistamine. Tekstivälja paremat serva ei pea tasandama. Leheküljed nummerdatakse (arvestades tiitellehte leheküljena 1, kuid tiitellehele numbrit välja ei trükita).

Tiitelleht. Näidis vt lisa 1.

Infoleht (kokku ühel A4 leheküljel) sisaldab eesti- ja inglisekeelset populaarteaduslikus stiilis kokkuvõtet ja märksõnu ning paikneb töös tiitellehe järel. See ei asenda põhjalikumaid kokkuvõtteid, mis on töö lõpus. Infolehel olevas kokkuvõttes peaks võimalikult laiale ja ka väljastpoolt eriala pärinevale lugejaskonnale arusaadavas keeles olema lühidalt selgitatud käesoleva töö eesmärk ja peamised tulemused. Ka infolehe tagumine külg jäetakse tühjaks.

Sisukord on bakalaureusetöös vajalik, näidis vt lisa 2.

Bakalaureusetöös võib esitada kirjandusest kopeeritud jooniseid. Joonisel esinevad võõrkeelsed sõnad  ja teljetähised tuleks sealjuures asendada eestikeelsetega. Joonise allkiri peab võimaldama joonise sisust ammendavalt aru saada ja allkirja lõpus peab olema viide joonise algallikale.

Viitamine. Viitamisel ja kirjanduse loetelu vormistamisel tuleb juhinduda ühe konkreetse oma eriala üldtunnustatud  rahvusvahelise ajakirja stiilist. Kirjanduse loetelu alguses peab kindlasti olema öeldud, millise konkreetse ajakirja nõudeid käesoleva töö kirjanduse loend ja viitamine järgib. Sellest lähtuvalt peab stiil olema bakalaureusetöö piires järjekindel (ühtne). Üldjuhul viidatakse vaid neid töid, mida autor on ise lugenud. Kui originaaluurimust ei õnnestu kätte saada, on bakalaureusetöös erandina lubatud kasutada vähesel määral ka nn kaudseid viiteid (st viitamist teise allika kaudu). Sellisel juhul peab kirjanduse loendist üheselt ilmnema, milliste viidatud töödega pole autor tutvunud. Üldjuhul viidatakse teadustöös vaid teadustöödele (teadusajakirjade artiklid ja teaduslikud monograafiad) ning vajadusel ka ametlikele dokumentidele (nt ministeeriumide aruanded). Populaarteaduslikele tekstidele, teatmeteostele, internetilehekülgedele jms viitamist tuleb vältida, kuigi teatud juhtudel võib see siiski osutuda möödapääsmatuks. Viited internetilehekülgedele esitatakse tekstis järgmisel kujul: (Internet 1), (Internet 2) jne. Kirjanduse loetelus esitatakse vastavad veebiaadressid eraldi alapealkirja „Internetiallikad” all nende numeratsiooni  järgides.  Viited avaldamata andmetele (kui selliste kasutamine on hädavajalik) tuuakse ära sulgudes teksti sees, nt (Mart Jüssi, isiklik teade) või (Agu Leivits, avaldamata andmed). Selliseid allikaid ei lisata kasutatud kirjanduse loetellu.

Inglisekeelne kokkuvõte on eestikeelse kokkuvõtte täpne tõlge, see sisaldab ka töö pealkirja tõlget.

Lisadesse võib paigutada materjali, mis oma hulga või stiili poolest muudaks põhitekstis esitatuna viimase raskesti loetavaks ja/või mis pole teksti põhisõnumist aru saamiseks tingimata vajalikud. Tekstist arusaamist hõlbustavad tabelid ja joonised aga paigutatakse tavaliselt teksti sisse, võimalikult kohe peale vastava joonise/tabeli esmakordset viitamist.

Töö osade esitamise järjekord selgub sisukorra näidisest, lisa 2.

NB! Kõik lõpetajad peavad töö elektroonseks avaldamiseks oma töö lõppu viimaseks leheküljeks lisama  täidetud litsentsi vormi. Täpsemate juhiste ja vastavate vormide leidmiseks vaata dokumenti "Litsents töö elektroonseks avaldamiseks veebis".

Töö menetlemine osakonnas

Bakalaureusetöö esitamise kord. Üliõpilane esitab oma sisuliselt valmis (kuid mitte tingimata lõplikult viimistletud) bakalaureusetöö õppetooli juhatajale hiljemalt kaks nädalat enne puhtandi esitamise tähtaega. Koos sellega peab töö juhendaja saatma õppetooli juhatajale kinnituse, et ta on töö esitamisega nõus. Juhendajal on õigus nõusoleku andmisest loobuda, kui üliõpilane on rikkunud varem kokku lepitud koostöökorda ning juhendaja ei ole saanud tööd piisavalt suunata.

Õppetooli juhataja võib soovitada osakonna juhatajal lubada töö kaitsmisele kas olemasoleval kujul või peale nõutud muutuste sisseviimist. Kui õppetooli juhataja leiab tööst põhimõttelisi puudusi, mis ei ole kiiresti kõrvaldatavad, võib see tähendada töö kaitsmise aja olulist edasilükkumist. Lõplikult valmis töö esitatakse spiraalköitesse  ja läbipaistva kilekaanega  köidetuna kahes eksemplaris, lisaks esitatakse elektrooniline koopia.

Bakalaureusetöö kaitsmise kord. Töö kaitsmiseks nimetab instituudi juht osakonna juhataja ettepanekul komisjoni, kuhu kuulub üldjuhul võrdne arv liikmeid kõikidest õppetoolidest. Kõikide õppetoolide bakalaureusetööd kaitstakse ühise komisjoni ees. Õppetooli juhataja nimetab ka oponendi, võimalusel väljastpoolt töörühma, milles kaitsja töötas/töötab. Oponendile peab tööga tutvumiseks jääma aega vähemalt nädal.

Kaitsmise protseduur algab kaitsja ettekandega (10 min) milles ta tutvustab oma töö tausta, meetodeid ja tulemusi. Ettekannet ei ole soovitatav paberilt või arvutiekraanilt sõna-sõnalt maha lugeda: nii ei suuda kaitsja komisjoni veenda, et ta oma teemat hästi valdab. Ekraanil näidatavad märksõnad ja –laused on abiks ettekande üldise struktuuri meelespidamiseks, nende põhjal peaks esineja olema võimeline ettekande põhiosa ära rääkima vabalt peast. Ettekanne on kombeks lõpetada tänuavaldustega juhendajale ja teistele, kes töö valmimisele kaasa aitasid.

Oponent toob seejärel välja töö tugevad ja nõrgad küljed ning esitab kaitsjale küsimusi, mis peavad muuhulgas võimaldama üliõpilasel demonstreerida oma erialast asjatundlikkust. Hinnangut sisaldava arvamuse töö kohta esitab oponent hiljemalt kaitsmisele eelneva tööpäeva hommikul osakonna õppekorralduse spetsialistile, kelle juures saavad sellega tutvuda nii komisjoni liikmed kui ka kaitsja. Kaitsmisel esitatavad sisulised küsimused ei tohi seevastu olla kaitsjale ette teada.

Pärast oponenti saavad küsimusi esitada ka komisjoniliikmed, ja kui ajalimiit lubab, siis ka teised kuulajad. 

Bakalaureusetöö hindamise kord. Komisjon otsustab tööle antava hinde kinnisel istungil, mis toimub pärast viimast antud päeval aset leidvat kaitsmist. Bakalaureusetöö hindamisel arvestatakse nii töö enda kui ka kaitsmisel jäänud mulje põhjal üliõpilase sisulist asjatundlikkust nii oma kitsamal erialal kui ka laiemalt; lähenemis- ja esitusviisi teaduslikkust; töö mahu  vastavust normile; analüüsi ning (originaalandmete põhjal koostatud töö puhul) metoodika põhjendatust ja korrektsust; suhtumise tõsidust (läbimõeldus, viimistletus jne) ning käesoleva juhendi poolt sätestatud (mh vormistus-) reeglitest kinnipidamist. Saadud hinnete interpreteerimisel tuleb võtta arvesse, et sarnaselt teadustööde hindamisele maailmas üldiselt, on ka lõputööde komisjoni pandud hinne alati kollektiivne eksperthinnang.  Viimane ei tugine niivõrd töö üksikute puuduste ja vooruste kokkuliitmisel, kuivõrd  hindajate pikaajalisel teadus- ja õppetöö kogemusel, ning sõltub lisaks ka osakonnas kujunenud keskmisest bakalaureusetööde tasemest. Seetõttu näiteks tehakse otsus selle kohta, kas töö saab hindeks „suurepärane“ või „väga hea“, tihti raskestiformuleeritava üldmulje põhjal, mille töö ja selle kaitsmine komisjoni liikmeile jättis. Otsus formuleerub arutelu ja vaidluste järel konsensusena või hääletamisel. Seepärast ei maksa komisjonilt harilikult oodata ka hinde liiga selgepiirilist põhjendamist mingite kindlate „mõõdikute“ järgi. Kui komisjoniliige on hinnatava töö juhendaja, siis ta hääletamisel ei osale.

Raskemate ülesannete lahendamist ning suuremat kvalifikatsiooni ja loomingulisust nõudnud tööde puhul on šanss kõrget hinnet saada kahtlemata parem, kuid samas on väga oluliseks miinuseks see, kui kaitsmise käigus selgub, et kaitsja ei saa tehtust ja kirjutatust lõpuni aru. Seega on optimaalne valida enda hetketasemega parimal viisil kooskõlas olev ülesanne. Kindlasti aga ei määra bakalaureusetöö hinnet näiteks see, kas tegemist on väga üldisi teoreetilisi küsimusi käsitleva teemaga või hoopis Eestiga või veelgi väiksema piirkonnaga seotud konkreetse rakendusliku probleemiga. Määravaks on siiski probleemi läbitöötatuse aste ja kvaliteet.

Originaalandmete kasutamine bakalaureusetöös ei anna üliõpilasele automaatselt mingit boonust, sest originaalandmete analüüsi ja järelduste tegemise oskust hinnatakse siin sama rangusastmega nagu magistritöö puhulgi (kuigi bakalaureusetöö originaaluurimuse maht võib olla magistritöö omast väiksem). Siiski võib  tugev originaalandmetel baseeruv töö, kui sellega kaasneb ka põhjalik  kirjanduse ülevaate  osa, kahtlemata pälvida kõrgeima hinde. Originaalandmetel põhineva bakalaureusetöö puhul ei vaadelda loodetud teadusliku või praktilise väärtusega tulemuse puudumist miinusena juhul, kui töö oli läbi viidud metoodiliselt korrektselt. Kokkuvõttes – luba koostada bakalaureusetöö ka oma originaalandmete põhjal ei tohi käsitleda soovitusliku vihjena, vaid pigem võimalusena demonstreerida oma varajast küpsust teaduslikuks uurimistööks. Selle formaadi valimine on risk, mis võib, kuid ei pruugi ennast õigustada.

Lõpuks, üliõpilasel tasub meeles pidada, et lõplik vastutus töö kvaliteedi eest lasub ikkagi tal endal, puudujääke ei saa ajada kellegi teise kaela.

Magistrandil tuleb magistritöö teema ja juhendaja endale leida niipea kui vähegi võimalik, kuid hiljemalt magistrantuuri esimese sügissemestri jooksul, suheldes selleks kas osakonna juhataja, õppetoolide ja töörühmade juhatajate või otse potentsiaalsete juhendajatega. Juhendajaks võib olla TÜ zooloogia osakonna (loodusressursside õppetoolis ka Eesti Mereinstituudi või õppetooli juhataja nõusolekul botaanika osakonna) õppejõud, teadur või doktorant. Vajadusel ja õppetooli juhataja heakskiidul võib kaasata kaasjuhendaja väljastpoolt osakonda. Tutvuge enne põhjalikult osakonna ja õppetoolide kodulehtedega ja külastage osakonna magistrantide infotundi. Kui üliõpilase sihiks on kandideerida peale magistrantuuri lõpetamist doktorantuuri, on töörühma valikul mõistlik silmas pidada ka seda perspektiivi.

Juhendaja pakub üliõpilasele välja magistritöö teema, arvestades seejuures nii enda (või töörühma) teadustöö vajadusi ja võimalusi  kui ka (soovitavalt) üliõpilase eeldusi, kalduvusi ja huve. Juhendaja vastutab selle eest, et pakutud teemal oleks võimalik kirjutada nõuetekohase tasemega magistritöö ning et selle koostamine annaks üliõpilasele võimaluse oluliseks erialaseks arenguks. Juhendaja nõustab üliõpilast töö kavandamisel, andmete kogumisel, analüüsimisel ja kirjutamisel. Juhendajal on õigus seada juhendatavale tähtaegu ja muul viisil kontrollida töö edenemist. Kui töö ei laabu, on nii juhendajal kui üliõpilasel õigus koostööst loobuda. Viimasel juhul leiab üliõpilane endale uue juhendaja või erandjuhul võib osakonna juhataja lubada üliõpilasel esitada töö kaitsmisele ilma ametliku juhendajata.

Õppetooli juhatajal on õigus jälgida magistritöö edenemist ning pärida ses osas aru nii üliõpilaselt kui juhendajalt.

Juhendaja ja teema kinnitamine

Magistrant ja juhendaja täidavad  Magistritöö juhendamise kokkuleppe vormi ja esitavad selle õppetooli juhatajale allkirjastamiseks. Täidetud ja kõigi osapoolte poolt allkirjastatud vormi alusel registreerib õppekorralduse spetsialist juhendaja ja teema ÕIS-is.

Siit leiad magistritöö juhendamise kokkuleppe vormi 

Käesolev juhend sätestab osakonnas kehtivad üldised põhimõtted. Osakonna allüksustes (õppetoolides, töörühmades) võidakse kehtestada täpsustavaid,  põhjalikumaid või erialaspetsiifilisi lisanõudeid, kuid need ei tohi olla käesolevaga vastuolus. Madalama taseme juhendid võivad siiski välistada variante, mis on käesolevas juhendis alternatiivsetena esitatud.

Väga oluline märkus!

Üliõpilasel tuleb juba teema kinnitamise ajal, enne töö koostamise alustamist väga, väga tähelepanelikult lugeda käesolevat juhendit, aga lisaks ka loodus- ja täppisteaduste valdkonna lõputööde nõudeid. Siinne osakonna juhend on viimasega kooskõlas, kuid sisaldab väga palju täpsustusi ja täiendusi, mis tulenevad meie eriala spetsiifikast ja traditsioonidest. Mitte mingil juhul ärge lootke üksnes juhendajalt saadud suunistele ega võtke koostamise/vormistamise aluseks varasematel aastatel kaitstuid lõputöid! Kogemus näitab, et mõnigi kord ei ole juhendajad ise enam täielikult kursis praegu kehtivate nõuetega ja lähtuvad vananenud traditsioonidest. Varem kaitstud töödes (isegi kõrge hinde saanutes) on aga tihti tõsiseid vormistuslikke möödalaskmisi. Tekstiroboti kasutamisel tuleb tingimata juhinduda Tartu Ülikooli suunistest. 

NB! Käesolevasse soovitusse kergekäeline suhtumine või selle ignoreerimine on nii mõnelegi üliõpilasele põhjustanud lõputöö esitamise või kaitsmise faasis ootamatuid, ebameeldivaid või isegi dramaatilisi kogemusi, mis halvemal juhul on tähendanud õppeastme lõpetamise edasi lükkumist aasta võrra. Pidage meeles, et lõplik vastutus lõputöö nõuete täitmise eest lasub üliõpilasel endal, mitte juhendajal või kellelgi teisel.

Magistritöö üldised nõuded

Magistritöö põhineb üliõpilase  poolt iseseisvalt või uurimisrühma koosseisus kogutud ja analüüsitud empiirilisel andmestikul. Õppetooli juhatajaga eelnevalt kirjalikult  (e-kirja teel) kooskõlastatud erandina võib kõne alla tulla ka  varem avaldatud tulemuste üldistav kvantitatiivne analüüs  - metaanalüüs - või modelleerimisel põhinev töö. Teema valikul ja töö koostamisel tuleb pidada silmas, et magistritöö sisu peab olema kooskõlas üliõpilase õppekava eesmärkidega ja väljendama vastava õppekava läbimisel omandatud erialast asjatundlikkust: zooloogia osakonnas kaitstakse töid, mille tegemise käigus on loomade kohta midagi uut teada saadud. Praktilise töö maht peab ligikaudu vastama erialal tüüpilise uurimusliku teadusartikli (case study) aluseks oleva töö mahule. Töö kirjutamisel /koostamisel/ tuleb järgida traditsioone, mis kehtivad vastava kitsama eriala uurimusliku teadusartikli vormistamisel. Magistritöö kirjanduse ülevaate osa peaks olema  pisut mahukam, kui see uurimuslike teadusartiklite puhul enamasti kombeks on. Sellisel juhul võib ülevaateosa vormistada kas tavapärasest (st võrreldes teadusartikliga) pikema sissejuhatusena  või koguni eraldi peatükina  sissejuhatuse ning  materjali ja meetodeid kirjeldava osa vahel. See ülevaade ei tohi kindlasti piirduda ainult ühe kitsa probleemi või uurimisobjekti kirjeldamisega, vaid peab andma originaaluuringule laiema teoreetilise või praktilise tausta ja tähenduse. Magistritöö kogupikkus on harilikult 30-40 lk ja see sisaldab viiteid umbes 30-60 kirjandusallikale.

Sissejuhatus. Siin kirjeldatakse asjaomast teadussuunda üldisemalt, räägitakse hiljutistest arengutest ning (NB!) seni lahendamata teaduslikest (või ka rakenduslikest) probleemidest (need peavad kindlasti olema palju üldisemad, kui käesolevas töös vastatud küsimused). Formuleeritakse küsimus(ed), millele käesolev töö vastab ning põhjendatakse konkreetse lahendatava probleemi ja objekti (rakuliin, liik, kooslus jms.) valikut.

Probleemi referatiivne  ülevaade. Kui otsustati kirjandusel baseeruv ülevaateosa esitada eraldi peatükina, siis paigutatakse see siia. Peatükil võib olla ka teistsugune (sisuline) pealkiri.

Materjal ja meetodid. Siin kirjeldatakse 1) uurimistöö objekti, 2) töö metoodikat ja 3) andmeanalüüsi sellise täpsusega, et tööd oleks võimalik esitatu põhjal vajadusel korrata. Ei kirjeldata midagi sellist, mida uurimistöö käigus võib-olla samuti tehti/uuriti, kuid mida käesolevas magistritöös ei käsitleta. Materjali ja metoodika esitamisel on palju erialaspetsiifilisi nõudmisi ja traditsioone, millega tuleb ennast kurssi viia  õppetoolide juhendmaterjale kasutades ja/või juhendaja abiga. 

Materjali ja meetodite peatükis peab olema eraldi alapeatükk pealkirjaga "Töö autori roll", kust selgub, mida konkreetselt tegi üliõpilane oma töö heaks ise ja mil määral  kasutas ta juhendaja, töörühma teiste liikmete või varasemate uurijate (kelle konkreetselt?) abi uurimismaterjali  kogumisel või analüüside/mõõtmiste läbiviimisel. 

Tulemused. Esitatakse empiirilise töö “kuivad” tulemused, üldjuhul koos tabelite ja/või joonistega, mida on tekstis lakooniliselt kommenteeritud.

 Arutelu. Formuleeritakse tulemustel põhinev sisuline vastus sissejuhatuses esitatud küsimus(t)ele. Arutletakse leitu tähtsuse üle laiemate teaduslike või rakenduslike probleemide valguses. Kui tulemusi võib tõlgendada erinevalt, tuleks esitada ka peamised alternatiivsed tõlgendusvõimalused. Võib võrrelda oma tulemusi teiste analoogiliste uurimistööde tulemustega ja arutleda  erinevuste ja nende põhjuste üle. Võib ka lühidalt peatuda uutel ideedel, mis töö käigus tekkisid: mida edasi uurida ja kuidas. Ei tohi esitada arutluskäike ja seisukohti, mis ei ole kuidagi seotud töö originaaltulemustega. Põhjendatud erandjuhtudel võib osutuda mõistlikuks  tulemused ja arutelu ühendada üheks alapeatükiks.

Kokkuvõte. Esitatakse lakoonilises stiilis tähtsaim sissejuhatusest, meetoditest, tulemustest ja arutelust (keskmiselt 1-2 lauset iga mainitud alljaotuse kohta). Ka kokkuvõttest peavad vaevata selguma töös püstitatud küsimused (töö eesmärk) ja vastused neile. Kokkuvõttes ei tohi olla  fakte ja ideid, mida töö eelnevates osades pole esitatud.

Summary. Kokkuvõte inglise keeles (koos töö pealkirja tõlkega). Kui töö on mõjuvail põhjendustel ja osakonnajuhataja nõusolekul kirjutatud inglise keeles, esitatakse siin eestikeelne Kokkuvõte.

Tänuavaldused. Tänatakse lühidalt töö valmimisele kaasa aidanud isikuid ja (kui asjakohane) tööd rahastanud/toetanud organisatsioone (koos vastavate grantide koodide ja grandihoidjate nimetamisega). NB! Teadustöö on pea alati kollektiivne looming, mis eeldab häid ja püsivaid inimestevahelisi suhteid. Seepärast on tänu väärivate isikute ja organisatsioonide äramärkimine ning  selle stiil väga olulised aspektid  ja tänuavalduste osa kirjutamisse tuleks suhtuda sama tõsiselt nagu kõigisse muudessegi töö osadesse.

Teadusteksti koostamise üldised põhimõtted

 Loogilise telje põhimõte. Teadustöö koosneb eelkõige küsimusest ja vastusest. Kõik muu esitatav peab olema küsimus-vastus teljega seotud ja sellele allutatud: asjassepuutumatut tuleb vältida.

Tasakaalustatuse põhimõte. Mingi asja arutamisele pühendatud teksti pikkus peaks üldjuhul olema ligikaudu võrdeline asja sisulise tähtsusega. Nii näiteks ei tohi meetodites väga pikalt jääda selgitama sekundaarse tähtsusega  metoodilist detaili (olgugi see keeruline) ja arutelus ei tohi kõrvaltulemused domineerida põhitulemuse üle.   

Tähtsuse järjekorra põhimõte. Tähtsamatest asjadest räägitakse kõigepealt ja alles hiljem vähemtähtsatest. Nii näiteks tuleb arutelus enne diskuteerida põhitulemuse üle ja alles siis (kui üldse) kõrvaltulemuste üle.

Hinnasildi põhimõte. Iga kirja pandud mõtte kohta peab üheselt selguma, kas see on 1) üldteada tõsiasi (õpikutarkus), 2) vaieldav seisukoht (koos viidetega, kes nii arvab), 3) autori seisukoht.

Üldised nõuded teadusteksti vormistamisele

Keelekasutus. Teadustekst kirjutatakse teaduslikus stiilis. See tähendab, et teksti kõik muud võimalikud voorused peavad olema allutatud mõtte edasiandmise loogilisele täpsusele ja selgusele, mittevajalikku tuleb vältida. Kasutada tuleb erialal juurdunud teaduslikke termineid, vältida tuleb ebaselgelt defineeritud mõisteid, slängi, põhjendamatut emotsionaalsust ja ilukirjanduslikke ambitsioone.

Lõik. Teadusteksti lõik olgu loogiline tervik: igale lõigule peab olema võimalik mõttes sisukas pealkiri panna. Soovitavalt on lõigu esimene lause lõigu sisuliseks  kokkuvõtteks ega tohiks seega olla pikk ja keeruline (hea, kui mahub ühele reale). Ühelauseline lõik ei ole kombeks. Kui peatükk on jaotatud alapeatükkideks, peab iga lõik kuuluma mingisse alapeatükki (st keelatud on hierarhilisse struktuuri sobimatud irdlõigud). Erandina on lubatud peatüki sissejuhatamine üldise eraldiseisva lõiguga, millele järgnevad nummerdatud alapeatükid.

 Joonealused märkused ei kuulu loodusteadusliku teksti stiili juurde.

Viitamine. Teiste autorite töödest pärit tulemuste ja seisukohtade esitamisel viidatakse algallikale, näiteks nii: “Kassid on karvased (Jaakson 2014; Lepik ja Põder 2015; Kass jt. 2016).” või “Jaakson (2014) ning Lepik ja Põder (2015) leidsid, et kassid on karvased, kuid Kass jt. (2016) arvavad, et see väide ei kehti alati”. NB! Niisugust meie lõputöödes kahjuks vahel esinevat viitamist, kus lause või lõigu lõppu pannakse punkt ja alles punkti järele sulgudesse viide ilma punktita, loodusteadustes ei kasutata! 

Kasutatud kirjanduse loetelus töö lõpus esitatakse viidatud allikate täielikud bibliograafilised kirjed. Tekstis tehtud viitamised ja kirjanduse loendis olevad tööd peavad olema üksüheses vastavuses: kirjanduse loendis ei tohi olla tekstis viitamata töid ja vastupidi.

 Viitamise stiil peab ühe  töö piires olema ühtne. Tuleb näiteks tähele panna, kas nime ja aastaarvu vahel on koma või mitte, kas kahe autori nime vahel on “ja” või “&”,  kas kahte ühistes sulgudes olevat viidet lahutab koma või semikoolon jms. Mitu viidet ühistes sulgudes järjestatakse kronoloogiliselt: kõige vanem kõige ees, sama aasta korral autorite tähestikulises järjekorras.

Kirjanduse loetelus on kirje stiili puhul oluline olla järjekindel mh järgnevas: komade ja punktide kasutamine autorite loendis;  kas autorite nimesid eraldab “ja”, &-märk või lihtsalt koma;  kas aastaarv on sulgudes või mitte; kas ajakirja nime ees on mõttekriips või mitte; kas ajakirjade nimetused lühendatakse või mitte. Enamasti ei esitata ajakirja vihikute (issue) numbreid, piisab köitest (volume) (st Nature 35: 78–80, mitte Nature 35(4):  78–80); kui seda siiski otsustatakse teha, tuleb ka siin olla järjekindel. Kirjanduse nimestik on kombeks kujundada hanging indent stiilis, st vastupidise taandreaga.

Kõigi (ka perekonnast kõrgemate) taksonite teaduslikud (ladinakeelsed) nimetused  esitatakse eestikeelses tekstis kaldkirjas. Kui ladinakeelne nimi on eestikeelse täpne vaste, pannakse see sulgudesse: “väike-kapsaliblikas (Pieris rapae)”. Seevastu kirjutame “kapsaliblikas Pieris cheiranthi” ilma sulgudeta, kuna Kanaari saarte liigil P. cheiranthi eestikeelset nime pole ning ladinakeelne nimi pole eestikeelse perekonnanime sünonüüm vaid laiendus: see täpsustab, millist nimelt kapsaliblikat on mõeldud. Kui järjest (ka tabelis) nimetatakse mitut sama perekonna liiki, on kombeks alates teisest mainimisest perekonna nimetus lühendada (nagu eespool tehtud).  

Tabelid ja joonised

Üldist.  Tabelil on pealkiri, joonisel on allkiri. Tabelite ja jooniste numeratsioon peab järgima nende tekstis mainimise järjekorda. Kõik graafilised elemendid, mis pole tabelid ega valemid (diagrammid, vaatlusala skeemid, katseseadme joonised, fotod vms), on joonised ja kuuluvad sellistena nummerdamisele. Lihtsalt kaunistavad joonised pole teadusteksti juures kombeks - ilupilti üldtuntud loomast artikli juurde ei panda. Nii tabeli kui joonise puhul  peab põhiteksti lugemata olema üldjoontes selge, mis seal kajastatud on.

Joonis. Kõik joonistel olevad sümbolid ja/või lühendid tuleb joonise allkirjas lahti seletada. Kõik joonise elemendid peavad olema selgelt loetavad. Vältida tuleb tühja ruumi joonistel, nii näiteks ei tohi kasutada mõttetult pikki arvtelgi. Telgedele ei tasu panna väärtusi mõttetult tihedalt (3 kuni 4 arvu sageli piisav).

 Tabel. Teadusartikli tabelis on üldjuhul kolm rõhtjoont: päise peal ja all ning kõige all. Päise struktuur võib olla keerulisem, aga muid jooni tuleb vältida  (eriti püstjooni, st ristipidi vöödilised tabelid ei sobi teadusteksti). Tabelile sobib lisada allmärkusi (näiteks lühendite seletusi), kui oluline teave päisesse ära ei mahu.

Erinõuded magistritöö vormistamisele

Teksti kujundus. Töö trükitakse A4  formaadis paberile reavahega 1,5. Tekst trükitakse lehtede mõlemale küljele, kusjuures tiitellehe tagumine pool jäägu tühjaks. Eelistatud font on Times Roman 12 pt.  Köidetavasse serva jäetakse 3 cm ruumi. Igat suuremat peatükki tuleb alustada uuelt lehelt. Vältida tuleb olukordi, kus lehele jääb vaid mõni rida, selle vastu aitab tekstivälja suuruse ja/või reavahe täpne seadistamine. Tekstivälja paremat serva ei pea tasandama. Leheküljed nummerdatakse (arvestades tiitellehte leheküljena 1, kuid tiitellehele numbrit välja ei trükita).

Tiitelleht. Vt näidis lisa 1.

Infoleht (kokku ühel A4 leheküljel) sisaldab eesti- ja inglisekeelset populaarteaduslikus stiilis kokkuvõtet ja märksõnu ning paikneb töös tiitellehe järel. See ei asenda põhjalikumaid kokkuvõtteid, mis on töö lõpus. Infolehel olevas kokkuvõttes peaks võimalikult laiale ja ka väljastpoolt eriala pärinevale lugejaskonnale arusaadavas keeles olema lühidalt selgitatud käesoleva töö eesmärk ja peamised tulemused. Ka infolehe tagumine külg jäetakse tühjaks.

Sisukord on magistritöös vajalik, näidis vt lisa 2.

Kui kirjanduse ülevaate või arutelu osas esineb vältimatu vajadus esitada kirjandusest kopeeritud või modifitseeritud jooniseid, tuleb algallikat joonise allkirjas viidata. Kui originaaljoonisel esineva teksti keel erineb magistritöös kasutatud keelest, siis tuleks joonise magistritöösse importimisel joonise keel magistritöö keelega ühtlustada. Kirjandusest pärit jooniste ülekandmist magistritöösse tuleks võimalusel siiski vältida.

Viitamine. Viitamisel ja kirjanduse loetelu vormistamisel tuleb juhinduda ühe konkreetse oma eriala üldtunnustatud  rahvusvahelise ajakirja stiilist. Kirjanduse loetelu alguses peab kindlasti olema öeldud, millise konkreetse ajakirja nõudeid käesoleva töö kirjanduse loend ja viitamine järgib. Sellest lähtuvalt peab stiil olema bakalaureusetöö piires järjekindel (ühtne). Üldjuhul viidatakse teadustöös vaid teadustöödele (teadusajakirjade ja -kogumike artiklid ning  teaduslikud monograafiad) ning vajadusel ka ametlikele dokumentidele (nt ministeeriumide aruanded). Populaarteaduslikele tekstidele, teatmeteostele, internetilehekülgedele jms magistritöös üldjuhul ei viidata, kuigi erandjuhtudel võib see siiski osutuda vajalikuks. Viited internetilehekülgedele, samuti nagu ka viited kelleltki saadud avaldamata andmetele (mõlemaid kasutatakse üksnes väga põhjendatud erandjuhtudel)  tuuakse ära teksti sees, selliseid allikaid ei lisata kasutatud kirjanduse loetellu. NB! Internetiviidete all ei mõelda siin teadusartikleid, mis  on saadud internetist elektroonilisel kujul – selliseid  viidatakse nii nagu teadusartikleid ikka.

Summary on eestikeelse kokkuvõtte täpne tõlge inglise keelde, see sisaldab ka töö pealkirja tõlget.

Lisadesse võib paigutada materjali, mis oma hulga või stiili poolest muudaks põhitekstis esitatuna viimase raskesti loetavaks ja/või mis pole teksti põhisõnumist aru saamiseks tingimata vajalikud. Tekstist arusaamist hõlbustavad tabelid ja joonised aga paigutatakse tavaliselt teksti sisse, võimalikult kohe peale vastava joonise/tabeli esmakordset viitamist.

Töö osade esitamise järjekord selgub sisukorra näidisest, lisa 2.

NB! Kõik lõpetajad peavad töö elektroonseks avaldamiseks oma töö lõppu viimaseks leheküljeks lisama  täidetud litsentsi vormi. Täpsemate juhiste ja vastavate vormide leidmiseks vaata dokumenti "Litsents töö elektroonseks avaldamiseks veebis".

Töö menetlemine

Magistritöö esitamise kord. Üliõpilane esitab oma sisuliselt valmis (kuid mitte tingimata lõplikult viimistletud) magistritöö õppetooli juhatajale soovitavalt kaks nädalat, kuid hiljemalt nädal aega enne puhtandi esitamise tähtaega. Koos sellega peab töö juhendaja saatma õppetooli juhatajale kinnituse, et ta on töö esitamisega nõus. Juhendajal on õigus nõusoleku andmisest loobuda, kui üliõpilane on rikkunud varem kokku lepitud koostöökorda ning juhendaja ei ole saanud tööd piisavalt suunata.

Viimane võib soovitada osakonna  juhatajal lubada töö kaitsmisele kas olemasoleval kujul või peale nõutud muutuste sisseviimist. Kui õppetooli juhataja leiab tööst põhimõttelisi puudusi, mis ei ole kiiresti kõrvaldatavad, võib see tähendada töö kaitsmise aja olulist edasilükkumist. Lõplikult valmis töö esitatakse õppekorralduse spetsialistile spiraalköitesse  ja läbipaistva kilekaanega  köidetuna kahes eksemplaris, lisaks esitatakse elektrooniline koopia.

Magistritöö kaitsmise kord. Töö kaitsmiseks nimetab instituudi juht osakonna juhataja ettepanekul komisjoni, kuhu kuulub üldjuhul võrdne arv liikmeid kõikidest õppetoolidest. Kõikide õppetoolide magistritööd kaitstakse ühise komisjoni ees. Õppetooli juhataja nimetab ka oponendi, võimalusel väljastpoolt töörühma, milles kaitsja töötas/töötab. Oponendile peab tööga tutvumiseks jääma aega vähemalt nädal.

Kaitsmise protseduur algab kaitsja ettekandega (15 min) milles ta tutvustab oma töö tausta, meetodeid ja tulemusi koos nende aruteluga ja põhijäreldustega. Ettekannet ei ole soovitatav paberilt või arvutiekraanilt sõna-sõnalt maha lugeda: nii ei suuda kaitsja komisjoni veenda, et ta oma teemat hästi valdab. Ekraanil näidatavad märksõnad ja –laused on abiks ettekande üldise struktuuri meelespidamiseks, nende põhjal peaks esineja olema võimeline ettekande põhiosa ära rääkima vabalt peast. Ettekanne on kombeks lõpetada tänuavaldustega juhendajale ja teistele, kes töö valmimisele kaasa aitasid.

Oponent toob välja töö tugevad ja nõrgad küljed ning seejärel esitab ta kaitsjale küsimusi, mis peavad muuhulgas võimaldama üliõpilasel demonstreerida oma erialast asjatundlikkust. Hinnangut sisaldava arvamuse töö kohta esitab oponent hiljemalt kaitsmisele eelneva tööpäeva hommikul osakonna õppekorralduse spetsialistile, kelle juures saavad sellega tutvuda nii komisjoni liikmed kui ka kaitsja. Kaitsmisel esitatavad sisulised küsimused seevastu ei tohi olla kaitsjale ette teada. Komisjoni teadmisel võib oponent kaitsjat siiski  üldiselt informeerida   tööga seotud tõsistest  küsitavustest, kui ta peab asjakohaseks kuulda kaitsmisel eelnevalt ettevalmistatud  vastust põhimõttelist laadi kriitikale.

Pärast oponenti saavad küsimusi esitada ka komisjoniliikmed, ja kui ajalimiit lubab, siis ka teised kuulajad. 

Magistritöö hindamise kord. Komisjon otsustab tööle antava hinde kinnisel istungil, mis toimub pärast viimast antud päeval aset leidnud  kaitsmist. Magistritöö hindamisel arvestatakse nii töö enda kui ka kaitsmisel jäänud mulje põhjal üliõpilase sisulist asjatundlikkust nii oma kitsamal erialal kui ka laiemalt; lähenemis- ja esitusviisi; töö mahu  vastavust normile; analüüsi ning metoodika põhjendatust ja korrektsust; suhtumise tõsidust (läbimõeldus, viimistletus jne) ning käesoleva juhendi poolt sätestatud (mh vormistus-) reeglitest kinnipidamist. Loodetud teadusliku või praktilise väärtusega tulemuse puudumist ei vaadelda miinusena juhul, kui töö oli läbi viidud metoodiliselt igati korrektselt, kuid eraldi boonuse võib anda töö tulemuste reaalne panus kõnealuse teadusliku probleemi lahendamisse.

Raskemate ülesannete lahendamist ning suuremat kvalifikatsiooni ja loomingulisust nõudnud tööde puhul on šanss kõrget hinnet saada kahtlemata parem, kuid samas on väga oluliseks miinuseks see, kui kaitsmise käigus selgub, et kaitsja ei saa tehtust ja kirjutatust lõpuni aru. Seega on optimaalne valida enda hetketasemega parimal viisil kooskõlas olev ülesanne. Kindlasti aga ei määra magistritöö hinnet näiteks see, kas tegemist on väga üldisi teoreetilisi küsimusi käsitleva teemaga või hoopis Eestiga või veelgi väiksema piirkonnaga seotud konkreetse rakendusliku probleemiga. Määravaks on siiski probleemi läbitöötatuse aste ja kvaliteet.

Saadud hinnete interpreteerimisel tuleb võtta arvesse, et sarnaselt teadustööde hindamisele maailmas üldiselt, on ka lõputööde komisjoni pandud hinne alati kollektiivne eksperthinnang.  Viimane ei tugine niivõrd töö üksikute puuduste ja vooruste kokkuliitmisel, kuivõrd  hindajate pikaajalisel teadus- ja õppetöö kogemusel, ning sõltub lisaks ka osakonnas kujunenud keskmisest magistritööde tasemest. Seetõttu näiteks tehakse otsus selle kohta, kas töö saab hindeks „suurepärane“ või „väga hea“, tihti raskestiformuleeritava üldmulje põhjal, mille töö ja selle kaitsmine komisjoni liikmeile jättis. Otsus formuleerub arutelu ja vaidluste järel konsensusena või hääletamisel. Seepärast ei maksa komisjonilt harilikult oodata ka hinde kuigi selgepiirilist põhjendamist mingite kindlate „mõõdikute“ järgi. Kui komisjoniliige on hinnatava töö juhendaja, siis ta hääletamisel ei osale.

Magistritöö parandamine enne veebis avaldamist. Pärast kaitsmist ühe nädala jooksul, enne kui töö ametlikus veebis avalikustatakse, on üliõpilasel  lubatud (ja tungivalt soovitatav) viia juhendajaga kooskõlas töösse  sisse suuremate vigade ja puudujääkide parandused. Oponendi ja/või komisjoniliikmete käest vastavate osunduste saamine on autori ja juhendaja enda mure. Töö parandamine ei tähenda töö ega selle peatükkide ümberkirjutamist (mis pole lubatud), vaid üksnes jämedate vigade likvideerimist. See, et tööd on peale kaitsmist parandatud, peab olema tiitellehel selgelt kirjas.

Lõpuks, üliõpilasel tasub meeles pidada, et lõplik vastutus töö kvaliteedi eest lasub tal endal, puudujääke ei saa ajada kellegi teise kaela.

Doktorantide teadustöö atesteerimise kord loodus- ja täppisteaduste valdkonnas

(kinnitatud loodus‐ ja täppisteaduste valdkonna nõukogus 13.09.2018)

Doktorandi edasijõudmist teadustöös väljendatakse ainepunktides. Teadustöö osa doktoriõppes on 180 EAP, mida hinnatakse järgmiselt:

1. * Esimese semestri lõpuks esitatakse doktoritöö läbitöötatud plaan ja selle teostatavuse hinnang. See annab kuni 12 EAP.
2. Avaldamiseks vastu võetud või juba ilmunud artiklite või monograafia osade (edaspidi artiklite) eest kuni 123 EAP. Üks doktoritöö osana arvesse minev artikkel annab kuni 41 EAP‐d. Artiklite eest on soovitatav punkte anda järgmiselt: 18 EAP – kui sisuline töö on tehtud (tulemus olemas), 15 EAP – kui on olemas artikli trükivalmis tekst (artikkel ära saadetud) ja viimased 8 EAP – kui artikkel on ilmumiseks aktsepteeritud.
3. Muu teadusliku tegevuse eest kuni 37 EAP. Sealhulgas hinnatakse näiteks metoodika omandamist, osalemist ettekandega rahvusvahelistel või kohalikel konverentsidel ja seminaridel (juhul, kui selle eest ei anta punkte vastavas õppeaines), muude teadusartiklite publitseerimist, kogumike toimetamist, populaarteaduslikku tegevust jm.
4. Dissertatsiooni vormistamine 8 EAP.

Juhendaja teeb atesteerimiskomisjonile ettepaneku doktorandile punktide andmise osas. Atesteerimiskomisjon kinnitab või muudab antavate punktide hulka.

* - punkt 1 kehtib vaid alates 2018/2019 õppeaastast sisseastunud doktorantide kohta

ATESTEERIMISE KORRA RAKENDUSSÄTTED ÖMI INSTITUUDIS

(kinnitatud ökoloogia ja maateaduste instituudi nõukogu otsusega 08.10.2018.)

1. KORRA punktis 3 sätestatud metoodika omandamist ning punktis 2 nimetatud artiklite sisulist tööd, kui käsikiri pole veel valmis, tuleb kirjeldada kuni 3 lk sisulise aruandega.
2. Teise õpinguaasta alguses kirjutatakse doktorandi aastaplaani sisse, et õppeaasta lõpuks peab doktorant esitama vähemalt ühe rahvusvahelise teadusajakirja standarditele vastava teemakohase artikli käsikirja, mille valmimisse on doktorant ise panustanud vähemalt kolmandiku ulatuses. Käsikiri peab olema vormistatud ning vähemalt 2/3 valmidusastmes, sisaldades sissejuhatust, uuringu tausta, materjali ja metoodika kirjeldust, tulemuste alaosasid ning vähemalt arutelu ja järelduste põhipunkte. Plaani mittetäitmisel loetakse teadustöö osa puudulikult täidetuks, mida väljendatakse komisjoni poolt teadustöö eest antavates punktides.
3. Kolmanda õpinguaasta alguses kirjutatakse doktorandi aastaplaani sisse, et õppeaasta lõpuks peab doktorandil olema avaldamiseks saadetud esimese kahe artikli käsikirjad, sealhulgas üks neist peab olema doktorandi esmaautorluses. Plaani mittetäitmisel loetakse teadustöö osa puudulikult täidetuks, mida väljendatakse komisjoni poolt teadustöö eest antavates punktides.

ÜLALTOODUD "KORRA" JA "RAKENDUSSÄTETE" ELLUVIIMINE ZOOLOOGIA OSAKONNAS 

(kinnitatud zooloogia ja hüdrobioloogia õppekava atesteerimiskomisjoni poolt  30.10.2018)

1. Doktorante atesteeritakse igal õppeaastal üks kord (erandina esimese aasta doktorante lisaks ka esimese semestri lõpus). 
2. Doktorant atesteeritakse positiivselt, kui ta on
   (a) kogunud vähemalt 75% kõigist antud õppeaasta lõpus vajaminevatest ainepunktidest;
   (b) doktorantuuri kõige esimese semestri lõpus esitanud  doktoritöö läbitöötatud plaani ja selle teostatavuse hinnangu (vt "KORRA" punkt 1);
   (c) kolmanda õppeaasta lõpuks esitanud  mõnele rahvusvaheliselt tunnustatud erialaajakirjale vähemalt ühe teemakohase artikli käsikirja. Viimasest reeglist võib komisjon erandi teha ainult siis, kui doktorandil ja tema juhendaja(i)l on esitada väga veenvaid põhjendusi ja tõendeid, et doktoritöö siiski valmib eespool nimetatud tähtajaks.
3. Eraldi hinnatakse atesteerimisel doktorandi kvalifitseerumist TÜ täiendavale tulemusstipendiumile (rakendunud 2018/19 õppeaasta sügissemestrist). Selleks peab doktorant olema kogunud 100% vajaminevatest ainepunktidest ja pidanud täielikult kinni ÖMI "RAKENDUSSÄTETES" kehtestatud artiklite esitamise ajakavast.
4. Doktorantuuri kõige esimese semestri lõpus nõutud doktoritöö läbitöötatud plaani ja selle teostatavuse hinnangu soovituslik pikkus on 3-5 lehekülge. Selles kirjeldatakse ühtlasi, milliseid ettevalmistavaid töid (metoodika omandamine, kirjanduse lugemine, pilootkatsed jne) on esimese semestri jooksul juba sooritatud. Teostatavuse hinnangus kirjeldatakse võimalikke riske ja seda, kuidas neid kavatsetakse maandada ja millised on varuplaanid ebaõnnestumise korral. Plaani kohta peab doktorandi juhendaja esitama atesteerimiskomisjonile oma kirjaliku arvamuse. 
5. Enne atesteerimist esitab doktorant õppekorralduse spetsialistile  atesteerimiskomisjoni jaoks vormikohase atesteerimisaruande ja individuaalplaani lisa. NB! Zooloogia osakonnas kehtib oma spetsiifiline (täiustatud), mida küsida õppekorralduse spetsialistilt. Mitte kasutada üleülikoolilist aruandevormi!
6. Atesteerimise tingimuste arvestamise kontrolltähtajaks on doktorandi poolt läbitud õppeaasta lõpp (nt septembris sisseastunud doktorantidel 31. august).
7.  Atesteerimiskoosolekud, millest võtavad osa doktorandid ja (soovitavalt) nende juhendajad, viiakse reeglina läbi juba maikuus. Koosolekul hinnatakse doktorandi seisu õppekava täitmisel. Juhul, kui kevadise istungi ajal pole veel kõik kriteeriumid doktorandi atesteerimiseks või tulemusstipendiumile kvalifitseerumiseks täidetud, fikseeritakse vastavad puudused kirjalikult ja kontrollitakse nende täitmist uuesti läbitud õppeaasta lõpus, mil vormistatakse lõplik otsus atesteerimise kohta. Erandjuhtudel atesteeritakse doktoranti muudel aegadel (nt kui ta on olnud akadeemilisel puhkusel).

Atesteerimisaruande vormi küsida õppekorralduse spetsialistilt

Doktoritöö koostamisel tuleb lähtuda TÜ doktoriõppe eeskirjast ning ökoloogia ja maateaduste instituudi doktoritöö nõuetest

Kui ühe ja sama artikli kaasautoriteks on kaks või enam doktoranti, kes soovivad selle artikli materjale kasutada oma doktoritöö osana, siis on väga soovitav, et selliseid artikleid oleks doktoritöös  rohkem kui kolm.

Töö koostamisel võib võtta eeskuju mõnest hiljuti zooloogia osakonnas kaitstud doktoritööst, kuid kindlasti arvestada sealjuures oma juhendaja ja õppetooli juhataja soovitusi!

Nii vormistuse kui ka sisu osas tasub järgida hiljuti kaitstud doktoritööde eeskuju ka järgmiste lehekülgede puhul: tiitelleht, tiitellehe pööre, List of original publications, Curriculum Vitae ja Elulookirjeldus. Ka siin küsige kindlasti lisaks nõu oma juhendajalt ja õppetooli juhatajalt.

Doktoritöö menetlemine

Valminud doktoritöö käsikiri peab saama kõigepealt heakskiidu juhendaja(te)lt ja õppetooli juhatajalt. Seejärel esitab doktorant töö käsikirja koos lisanduvate vajalike dokumentidega elekroonsel kujul osakonna juhatajale.

Osakonna juhataja kas (a) otsustab, et käsikiri esitatakse instituudi nõukogule kaitsmisele lubamiseks, või (b) saadab käsikirja tagasi autorile puudujääkide likvideerimiseks.

Juhised doktoritöö esitamiseks instituudi nõukogule

Kaitsmine toimub inglise keeles. Kaitsmiskomisjoni kuuluvad ex officio zooloogia osakonnast valitud instituudi nõukogu liikmed (4 tk), töö oponent ja määratud lisaliikmed. Soovi korral võib komisjonis osaleda ka iga muu instituudi nõukogu liige. Kaitsmisel peab kohal olema vähemalt kuus komisjoniliiget (koos lisaliikmetega). Kaitsmist juhatab osakonna juhataja või tema poolt delegeeritud teine komisjoni püsiliige.

Kui nõukogu on lubanud doktoritöö kaitsmisele, siis saadab doktorant väitekirja trükkimiseks TÜ Kirjastusele. Originaalartiklite lisamiseks väitekirja koosseisu peab olema saadud ametlik luba vastavatelt teistelt kirjastustelt.

NB! Palume doktorandil oma plaanide tegemisel arvestada, et ülalloetletud protseduurireeglite tõttu kulub käsikirja esitamisest kaitsmiseni paratamatult küllaltki pikk ajavahemik.

Doktoritöö kaitsmise protseduur

Kaitsmine on avalik. Zooloogia osakonnas toimub kaitsmine järgnevate protseduurireeglite kohaselt:

1. Komsjoni esimees avab istungi ja tutvustab lühidalt dissertandi akadeemilist elulugu
2. Dissertandi sissejuhatav sõnavõtt (maksimaalselt 20 min)
3. Väitlus dissertandi ja oponendi vahel (aeg pole piiratud, harilikult 1-1,5 tundi)
4. Komisjoni teiste liikmete küsimustele ja märkustele vastamine
5. Auditooriumist tulnud täiendavatele küsimustele ja märkustele vastamine
6. Dissertandi lõppsõna
7. Komisjon teeb otsuse kinnisel istungil
8. Komisjoni esimees kuulutab otsuse avalikult välja

TÜ doktorikraadi taotlemise korra kohta leiate siit

Faili näpunäidetega elektrooniliseks lõputööde kaitsmiseks leiab SIIT.

Kõik bakalaureuse ja magistriastme lõpetajad peavad töö elektroonseks avaldamiseks oma töö lõppu viimaseks leheküljeks lisama  täidetud litsentsi (üldjuhul lihtlitsentsi) vormi  (allkirja pole vaja). Kuna paberköites töö ja elektrooniline töö peavad identsed olema, siis tuleb kontrollida, et mõlemal juhul see lehekülg olemas oleks. Pabertööl peab litsents olema köidetud, mitte lahtise lehena töö vahel.

Üliõpilane koos juhendajaga saavad seada lõputöö elektroonsele avaldamisele ajalise piirangu VÕI taotleda kaitsmise kinniseks kuulutamist üksnes dekaani nõusolekul üliõpilase ja juhendaja poolt ühiselt allkirjastatud avalduse alusel. Sellistel juhtudel tuleb töö lõppu lisada ka vastavalt teistsugused litsentsi vormid.

Taotluse vormi ja kõik vajalikud litsentsi vormid leiab siit.

Loodus- ja täppisteaduste valdkonna lõputöödele esitatavad üldised nõuded ja kaitsmise korra leiad SIIT

Palume oponendil töö hindamisel lähtuda dokumendist "Bakalaureusetöö juhend zooloogia osakonnas: sisu, vorm ja protseduurid".

Oponent peab kaitsmisel kohal olema, kirjalikust arvamusest ei piisa.

Kogu oponendi etteaste (sissejuhatav sõnavõtt, väitlus kaitsjaga, kokkuvõte) peab mahtuma 20 minuti piiridesse. Sellest tulenevalt palume oponendil käsitleda kõigepealt olulisemaid küsimusi/puudusi ja jätta vähemtähtsate detailide üle diskuteerimine puhuks, kui aega selleks jätkub.

NB! Väitluse peamine mõte seisneb selles, et komisjon saaks veenduda kaitsja enda erialalises kompetentsuses teemal, mida käsitleb tema bakalaureusetöö. See peaks ideaalis ühtlasi kinnitama, et bakalaureusetöö on kaitsja enda, mitte kellegi teise poolt kirjutatud. Seepärast palume oponendil kindlasti väitluse käigus esitada kaitsjale küsimusi, mis võimaldavad üliõpilasel demonstreerida oma erialast asjatundlikkust.

Töö vooruste ja puuduste käsitlemisel soovitame oponendil pöörata eraldi tähelepanu (a) töö sisule; (b) töö stiilile; (c) töö vormistusele

Kaitsmisel esitatavad sisulised küsimused ei tohi olla kaitsjale ette teada.

Hiljemalt kaitsmisele eelneva tööpäeva hommikul kell 11:00 esitab või saadab oponent zooloogia osakonna õppekorralduse spetsialistile (J. Liivi 2- 222 või margret.sisask@ut.ee) töö kohta lühikese kirjaliku hinnangu (ilma küsimuste ja sisuliste märkusteta), millega kaitsjal on õigus enne kaitsmist tutvuda. Hinnangus võiks kasutada järgmist skaalat: (a) tugev töö; (b) töö vastab bakalaureusetöö nõuetele või (c) nõrk töö. Iga kategooria puhul võiks osutada ka peamistele voorustele ja puudustele.

Kõik antud päeva oponendid on tungivalt palutud osa võtma kaitsmistejärgsest hindamiskomisjoni istungist. Kui see pole kuidagi võimalik, siis tuleb oponendil enne lahkumist komisjoni esimehele (või istungi juhatajale) konfidentsiaalselt teatavaks teha oma hindesoovitus.

Palume oponendil töö hindamisel lähtuda dokumendist “Magistritöö juhend zooloogia osakonnas: sisu, vorm ja protseduurid”.

Oponent peab kaitsmisel kohal olema, kirjalikust arvamusest ei piisa.

Kogu oponendi etteaste (sissejuhatav sõnavõtt, väitlus kaitsjaga, kokkuvõte) peab mahtuma 25 minuti piiridesse. Sellest tulenevalt palume oponendil käsitleda kõigepealt olulisemaid küsimusi/puudusi ja jätta vähemtähtsate detailide üle diskuteerimine puhuks, kui aega selleks jätkub.

NB! Väitluse peamine mõte seisneb selles, et komisjon saaks veenduda kaitsja enda kompetentsuses nii oma magistritöö teoreetilise tausta ja uurimismeetodite kui ka analüüsi- ja järeldusoskuste jms osas. See peaks ideaalis ühtlasi kinnitama, et magistritöö tema kõigis osades on kaitsja enda, mitte kellegi teise looming. Seepärast palume oponendil kindlasti väitluse käigus esitada kaitsjale küsimusi, mis võimaldavad üliõpilasel demonstreerida oma asjatundlikkust magistritöö teemal.

Töö vooruste ja puuduste käsitlemisel soovitame oponendil pöörata eraldi tähelepanu(a) töö sisule - probleemipüstitus, metoodika, järeldused; (b) töö stiilile; (c) töö vormistusele

Kaitsmisel esitatavad sisulised küsimused ei tohi olla kaitsjale ette teada. Oponent võib kaitsjat siiski  üldiselt informeerida   tööga seotud tõsistest  küsitavustest, kui ta peab asjakohaseks kuulda kaitsmisel eelnevalt ettevalmistatud  vastust põhimõttelist laadi kriitikale. NB! Viimasel juhul peab oponent komisjoni sellest informeerima.

Hiljemalt kaitsmisele eelneva tööpäeva hommikul kell 11:00 saadab oponent zooloogia osakonna õppekorralduse spetsialistile (margret.sisask@ut.ee) töö kohta lühikese kirjaliku hinnangu (ilma küsimuste ja sisuliste märkusteta), millega kaitsjal on õigus enne kaitsmist tutvuda. Hinnangus võiks kasutada järgmist skaalat: (a) tugev töö; (b) töö vastab magistritöö nõuetele või (c) nõrk töö. Iga kategooria puhul võiks osutada ka peamistele voorustele ja puudustele.

Kõik antud päeva oponendid on tungivalt palutud osa võtma kaitsmistejärgsest hindamiskomisjoni istungist. Kui see pole kuidagi võimalik, siis tuleb oponendil enne lahkumist komisjoni esimehele (või istungi juhatajale) konfidentsiaalselt teatavaks teha oma hindesoovitus.

Tutvu SIIN Tartu Ülikooli suunisega tehisintellekti, sh tekstiroboti kasutamiseks õppetöös