Kajakakoloonias Eesti lipu all

Kui agusihvkalikult kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult meeldivad mulle kalad. Sel suvel leidsin aga end, ökotoksikoloogist kalauurijat, ühtäkki keset kajakakolooniat linnupoegi rõngastamas. Nüüd juba meeldivad mulle natukene linnud ka.

Meil on vahva töörühm, kus me uurime eri loomaliikide – merekarpidest rukkirääkudeni – evolutsiooni ja füsioloogiat ning seda, kuidas inimtegevus neid mõjutab. Töörühma juhib loomaökoloogia kaasprofessor Tuul Sepp, kajakate uurimine on aga meie prantslasest järeldoktorandi Jeffrey Carbillet’ projekt.

Eesmärk on teada saada, kas looduskeskkonnast pärineva n-ö loomulikul teel reostunud kala söömine mõjutab vanalindude ja linnupoegade tervist ning kuidas see mõju üksikutel poegadel avaldub. Plaan nägi ette, et toidame Matsalu lahe suudmes asuval Kakrarahul pesitsevaid kalakajakaid erineval määral reostunud kaladega.

Esimest korda sattusin Kakrarahule varakevadel, kui meie töörühm tutvus tulevase eksperimendi tallermaaga. Merd kattis siis alles pragusid täis jää. Maad ennast polnudki selle tohutu jäälasu alt hästi näha – vaid moreenkruusaga kaetud jääpangad lubasid aimata, et miski seal all pidi neid ülestikku lükkama.

Loe edasi Universitas Tartuensisest.